Viktoria Tsernobrivaja alustas ACE Logisticsis veokorraldaja ja müügitöötajana ning hetkel on osa- ja täiskoormate osakonna tiimijuht. Tänavu tähistas ta 10.aastat ACE Logisticsis, midapuhku tegime temaga intervjuu ja saime nii mõndagi huvitavat teada.
Räägi meile oma taustast?
Ma olen pärit Narvast. Olen pärit segaperest, kus mõlemad vanemad on poolukrainlased, suguvõsas on üks seto ja arvatavasti ka üks juut. Olengi seetõttu kasvanud mitmes erinevas kultuuriruumis ja minu vanaema jaoks, kes oli seto, oli väga tähtis, et me tähistaksime kõiki pühasid, nii Eesti kui Vene(kui ka kristlike ja katoliiklike pühade) kalendri järgi. Seetõttu oli mul väga lõbus lapsepõlv – pidevalt kõik pühad topelt 😊 Kuna olen pärit segaperest, siis õpetati mind igat kultuuri ja selle eripärasid austama ning ka seda, et ma ise igast kultuurist parima osa võtaksin ja selle järgi enda arvamuse kujundaksin. Tähtsustati ka seda, et oma kultuuri eest tuleb seista.
Mida oled koolis õppinud?
Koolis käisin ühes tolleaegsetest tugevamatest koolides Eestis – Pähklimäe Gümnaasiumis. Seal olid väga head õpetajad. Olen osalenud väga mitmetel olümpiaadidel: matemaatikas, keemias, füüsikas. Lisaks sellele mängis isa minuga lapsepõlves palju riimi-mängu ning seetõttu kirjutasin ma päris palju luuletusi. Ka spordiga tegelesin. Kaheksa aastat mängisin võrkpalli ja ca kolm aastat tegelesin kergejõustikuga, ka jõusaalis käisin. Kooli ajal osalesin mitmesugustes integratsiooniprojektides, nt elasin Eesti peres ja käisin ka Eesti laagris, mis aitasid mul väga hästi eesti keelt õppida. Samas oli meil ka väga hea õpetaja, kelle soov oli Narva lastele eesti keelt õpetada ja ta oskas seda väga hästi. Kooli ajal osalesin ma ka räpp-bändis. Kuna ma kirjutasin luuletusi, siis sain esitada oma loomingut, mida ma ise räppisin 😊 Meil oli esinemisi üle Ida-Virumaa.
Siis oli ülikooli minemise aeg. Olin alati mõelnud, et tahan TTÜ-s ärikorraldust õppida, aga juhuslikult, TTK-st mööda kõndides, märkasin, et seal on ka vastuvõtt ja astusin sisse, kus torkas mulle silma ka eriala „Logistika“. Logistikast ma teadsin nii palju, et ühes tüdrukuteajakirjas kunagi kirjutati, et logistika on tuleviku eriala ja sellega saab hästi teenida 😊 Ehk et kandideerisin mitmesse kohta ja otsustasin ikkagi, et valin logistika, sest see tundus mulle kõige huvitavam. Naljakas siiski, et ülikooli lõpetades tuli just kriis ja siis ei olnud juttugi, et sellel alal saab palju teenida, pigem olid suured koondamised ja oli üldse tore, kui tööle sai. Siis mõtlesin, et ei tasu neid tüdrukute ajakirju usaldada 😊 aga kui tõsiselt rääkida, siis tegelikult ma ei kahetse. Ükskõik, mis ka majandusega ei juhtu, mingeid asju peavad inimesed ikkagi tarbima ja logistika tegelikult ei kao kuhugile ja on vajalik.
Kooli ajal oli vaja teha igal aastal ka praktikat, sain kogemusi erinevatest ettevõtetest. Ja ühe praktika tegin isegi Berliinis, kuhu oli Cargobusil paariks aastaks tütarettevõte tehtud. Minu kasuks oli see, et ma olin koolis saksa keelt õppinud.
Kuidas ACE’i tööle sattusid?
Enne ACE’i töötasin ma kolmes kohas. Esimeses oli väga hea kollektiiv, aga ettevõttel oli probleeme arvete maksmisega ja seetõttu oli väga raske sellises keskkonnas tööd teha, kui sa ekspedeerid, aga keegi sind ei usalda, mistõttu ma ka lahkuda otsustasin. Siiski andis see koht mulle väga hea ülevaate logistikast ja kolleegid õpetasid mulle väga palju ning ka keerulised olukorrad õpetavad sind inimesena rohkem. Edasi läksin ühte väiksesse firmasse, kus oli puhas ekspedeerimine, kus sulle anti telefon ja arvuti ja see oligi kõik. Sealt edasi liikusin ma oma onu firmasse, kus tuli kliendibaas nullist ise üles ehitada, aga aja jooksul see töö ammendas ennast ära. Siis leidsingi kuulutuse, mille töö kirjeldus mulle põnev tundus. Saatsin oma CV ja motivatsioonikirja ära ning kirjutasin iga nende kuulutuses olnud kriteeriumi taha, miks just mina neile sobin 😊
Mind võeti tööle esialgu poole kohaga veokorraldajaks ja poole kohaga müügi peale, sest ettevõttes ei olnud tol hetkel rohkem kedagi, kes vene keeles kõneleva klientuuriga tegeleks. Kõigile üllatuseks, sain ma mõlema poolega väga hästi hakkama ja kasvatasin tublisti oma kliendiportfelli. Seetõttu pakuti mulle ka täiskohaga müügiinimese kohta, millega ma nõustusin. Peale mõne aasta müügitöö tegemist, räägiti mulle võimalusest ringiautosid planeerida. Kuna see tundus põnev väljakutse, siis ma nõustusin. Samas oli see väga raske aeg, sest kelleltki polnud abi küsida, kuna keegi ei olnud seda varem teinud.
Mis on sind nii pikalt ACE’is hoidnud?
Võimalus areneda koos ettevõttega ja isiksusena, minu kolleegid ning kindlasti ka ettevõtte tegevjuht Katrin Tiidrus. Kui poleks olnud teda, oleksin ma nii mõnelgi korral otsustanud ära minna. Aga tema suutis alati leida õiged sõnad ja ma käisin tema juures nagu psühholoogi juures 😊
Mida pead enda kõige suuremaks tugevuseks?
Kunagi ma oleksin võibolla öelnud, et minu tugev iseloom, aga praegu ma ütleks, et julgus tunnistada, et mõnedes küsimustes ma olen ikkagi nõrk. Nii tunnistada kui töötada selle kallal, mis on tähtsam kui ainult tugev iseloom. Seetõttu ongi minu suureks hobiks psühholoogia, et esiteks iseennast paremini mõista, kuidas ma mingis situatsioonis käitun ja veelgi huvitavam – miks ma nii käitun. Samuti tahaks ka ümbritsevaid inimesi paremini mõista. Lisaks, on need teadmised nii töös klientidega kui meeskonnaga hädavajalikud, rääkimata eraleust.
Kes on sinu kõige suurem eeskuju?
Kui räägime ettevõttesiseselt, siis kindlasti Katrin Tiidrus. Mulle väga meeldivad inimesed, kellel on oma arvamus, samas nad austavad teiste inimeste arvamust ning suudavad teravatel momentidel diplomaatiliseks jääda. Ta on väga meeldiv ja empaatiline inimene, suurema elu- ja logistilise kogemusega. Samuti mäletan hästi, et alguses kui ma veel kõike ei osanud ja läksin temalt nõu küsima, siis ta otseselt ei andnud mulle nõu, vaid jutustas mulle kõik aspektid, tõi ka näiteid sarnaste situatsioonide kohta ja küsis vastu, et mis ma ise arvan ehk et ta lasi mul ikkagi endal otsustada. Seega, vahel kui ma tahtsin ühte asja teada saada, siis kokkuvõtteks sain nt viis asja teada, tänu millele nii minu teadmised kui enesekindlus kasvasid kiiresti.
Mida sa pead enda kõige suuremaks saavutuseks?
Ma lõin nullist dispo osakonna (nii kutsume me majasiseselt osa- ja täiskoormate osakonda): töökultuuri, kuidas suheldakse jms – kõik on minu poolt välja töötatud ja mul on hea meel, et see ei jäänud lihtsalt projektiks, vaid kasvas välja osakonnaks. Ma näen, kuidas inimesed võrreldes algusajaga on edasi arenenud ning neist on saanud tugevad spetsialistid. Projekti algus oli 2016.aasta alguses, 2018 tekkis sõna dispo ja 2019 kevadel tulid tööle Merilin ja Veiko ning sügisel Tatjana. Enne olid vaid mina, mu assistent ja Madis, kes ekspedeeris kogu riiki.
Mis sind motiveerib?
Usk, et kõik on võimalik. Kõik, mis pähe tuleb, saab teostada, lihtsalt peab vaeva nägema ja selle nimel pingutama. Motiveerib tagasiside, nt inimestelt, keda ma olen pidanud viimasel ajal õpetama. Meeldib, kui ma suudan inimestega nii rääkida, et nende enesehinnang ja eneseväärtus nii isiklikult kui äriliselt kasvab.
Katrin Tiidrus Viktoriast: „Viktoria on kõigis ettevõtmistes hästi põhjalik, süsteemne ja nõudlik, seda nii enda kui ka kolleegide osas. Ta on alati olnud huvitatud uutest väljakutsetest ja projektidest ning neid ka edukalt ellu viinud. Lisaks sellele on Viktoria inimesena hooliv ja abivalmis ning oma pikaaegse kogemusega on olnud suureks toeks ja õpetajaks mitte ainult uutele, vaid ka juba kogenud kolleegidele.”
Kogu ACE Logisticsi kollektiiv soovib Viktoriale palju edu ja õnnestumisi edaspidises!
ACE Logistics
